Tõlluste mõis

Posted in Turism

Ajalugu

Tōlluste mõisa ajalugu ulatub tagasi keskaega. Esmakordselt mainitakse seda mõisat ajalooallikates 1528. aastal. Tol korral kandis see küll mitte nime Tōlluste, vaid hoopis Adries ehk Arries. Nimelt läänistas sel aastal Saare-Läane piiskop Georg Tiesenhausen selle mõisa, mis asus Tagavere ametkonnas Sandla vakuses Püha kihelkonnas, Heinrich Köpkenile. 


tolluste

Mõisahäärber 

1550. aastal läheb mõis Kuressaare stiftifoogt Dietrich Behrile, kes mõni aasta hiljem saab piiskopilt veel Sandla vakuses uue läänina ennem Tölsenite perekonnale kuulunud maid. 
Kahe valduse liitmisel rajatakse Liivi sõja eel 30 adramaa suuruseks kasvanud mōis, mis endiste maaomanike järgi saab nimeks Tõlluste ehk saksapäraselt Töllist. Tegelikult võib selle koha asustust, kus praegune Tõlluste mōisasüda paikneb, hinnata tunduvalt vanemaks kui keskaeg. Vaid paarkümmend meetrit mõisa aidast asub muinasajast pant väikeselohuline kultusekivi. Mōisa pargis võib oletada ka ühe kivikalme olemasolu. Kui tõsiteaduslikud meetodid kōrvale jätta, võib Tõlluste mõisa muinasaegsele asustusele vihjeid leida ka mitmetest rahvajuttudest. Just Tõllustet peetakse Saaremaa kangelase Suure Tõllu viimaseks elukohaks. 
Isegi aidatagust kultusekivi seostatakse Suure Tōlluga. Selle lohud olevat Suure Tõllu sõrmejäljed. Suure Tõllu juttudele võime lisada ka baltisaksa suulisest traditsioonist pärit andmed, et Tõllustes elanud kangelase puhul on tegemist ajaloolise isikuga, von Tolli aadlisuguvōsa esiisaga, kes lahkus sealt pärast kaotatud lahingut Ansekülla. Arvestades tõsiasja, et mitme aadlisuguvõsa juured asuvad tegelikult kohalikus soomeugri mullas, ei saa ka Tollide pere legendi lootusetult utoopilisena kõrvale lükata. Kõiki neid rahvajutte ja ka arheoloogia andmeid ühte patta pannes võime saada ilusa ajaloolis-romantilise pildi Tõlluste mõisast kui ühe muinasaegse Saaremaa või kihelkonna- või külavanema asukohast. Hertsog Magnus ja von Sassid Olgu Suure Tõlluga kuidas on, aga sajandite jooksul on 

Tõlluste mõisal olnud mitmeid tähelepanuväärseid või lausa kuulsaid omanikke. Ühe aastakese on Tōlluste mõis isegi hertsog Magnusele kuulunud. 1789. aastal omandas Tõlluste rnõisa assessor, Saaremaa maamarssal aastatel 1800-1806 Georg Friedrich von Sass. Selle Saaremaal üsna laialt levinud aadlisuguvõsa kätte jääb mõis XX sajandi alguseni. Omanikeks jõuavad olla näiteks Saaremaa Uurimise Seltsi president, loodusteadlane, dr. Phil.. Ferdinand Arthur von Sass, kes on "Phaneroganzen Flora Oesels' koostaja ja "Eilande und Beitrag zur Flora der Insel Runoe" kaasautor; samuti eelmise vennapoeg Heinrich Oswald von Sass - portretist ja olustikumaalija ning kunstiõpetaja. XX saj. algul saab Tõllustest Sengbuschide ja Nolckenite legaatmōis. 

Eesti Vabariigi sünniga lōpeb Tõlluste kui mõisa ajalugu. 1920. aastal avatakse seal Tōlluste 4-klassiline algkool. Koolina teenib vana mōisahoone 1970. aastateni, mil ta suleti koos paljude teiste vaikeste külakoolidega. Mõisahoone jäi küll edasigi meie hariduselu teenima - nüüd juba haridusosakonna puhkebaasina. Selline funktsioon oli härrastemajal ka eelviimase omaniku, Pihtla kolhoosi ajal. Sama huvitav ja tähelepanuväärne nagu on mõisa ajalugu, on ka mõisa arhitektuur. Kui üritada leida mõisat, mis kõige rohkem kajastaks Saaremaale omapärast, siis võiks selleks kõhklemata pakkuda Tõllustet: põlispuude all mitusada meetrit võimsaid kiviaedu, paekivist hooned, kõrged roost kelpkatused, ei mingeid keerulisi arhitektuurseid vorme, skulptuure jne., mis viitaksid mõisaomanike kõrgele päritolule. 

Selles suhtes võib Tõlluste isegi mõnele huvilisele, kes mõisat otsides eeldab just mitmekorruselise uhke kivikatusega hoone leidmist, teatava pettumuse valmistada. Aga selline oligi 18. ja osaliselt ka 19. sajandi mōisaehituse traditsioon Saaremaal. Meie mõisad olid liiga väikesed ja vaesed, et oleks ehitatud uhkeid ja suuri mõisahooneid nagu neid mitmel pool mandril näha võib. Enamasti piirduti samade ehitusmaterjalide ja -traditsioonidega nagu taluarhitektuuris või väikelinnades. Tänaseni on Tõlluste mõisa XIX. sajandi lõpu plaanile märgitud 17 ehitisest rohkemal või vähemal määral säilinud kaheksa hoonet. Nendest kõige terviklikumalt mõisa peahoone, ait ja nn. aiamaja ehk Lusthaus. 





Ait 



Aiamaja 


Tänu oma lähestikku paiknemisele ja neid ühendavale mōisapargile moodustavad need muljetavaldava kompleksi, millele ei ole Saaremaa mõisate hulgas enam midagi kõrvale panna. 
Tõenäoliselt on kõik kolm hoonet ehitatud 18. sajandi keskel või teises pooles. Vaid härrastemaja on 19. sajandil tunduvalt umber ehitatud. Kõrge kahekorruseline roogkatusega aidahoone on ehitatud aastal 1747, sellele viitavad vastava numbriga kivid hoone esiseinas. Oma viie ümarkaarega kaaristu ja selle kohal asuva puitrinnatisega on see ait üks tähelepanuväärsemaid ehitisi Eesti mõisaarhitektuuris. Täpselt samasugust ülivōrret tuleb kasutada ka mõisa aiamaja iseloomustades. See kahekorruseline massiivsetel kivisammastel kõrge roost kelpkatusega mantelkorstnaga hoone on ehitatud aastal 1764, millele osutab vastava aastaarvuga kivi hoone tagaseinas. Hoone ise kannab eneses tegelikult tunduvalt varasema ajastu ehitustraditsioone. Selle võiks julgelt dateerida juba 17. sajandisse. 

Mitmete hoone osade, nagu tagaseinast eenduv dansker, ülemise korruse tubade kütmiseks kasutatud kerisahjud jne., ehitusvõtted viitavad veelgi varasematele aegadele. Härrastemaja on vaadeldavast kolmest hoonest vahest isegi kõige tagasihoidlikum ehitis. Pikk, võrdlemisi kõrge soklikorrusega kirdeedela suunaline kivihoone, mille rookatus 1956. aasta remondi käigus asendati eterniidiga. Edelapoolsel otsal ristub hoone pōhikorpusega puidust, samuti kõrge soklikorrusega tiibhoone. See ehitis pärineb põhiliselt XIX sajandi algupoolelt. Härrastemaja tegelikult vähemalt sajandi vōrra varasemale sünniloole võib vihjeid saada vaid hoone keldritest, kus kohtame jõulist maa- ja paekivist müüriladu, kitsaid aknaavasid ja võimsate taladega puitlagesid. 
Ettekujutuse hoone esialgsest väljanägemisest võime aga saada 18. sajandi viimase veerandi kaardimaterjalist ja ka 1809. aastal Tõlluste mõisast maalitud pildilt. Mõlemal juhul kujutatakse kõrge soklikorrusega kahe korstnaga ehitist. C. Buddeuse maali järgi oli hoone ehitatud põhiliselt puidust ja kandis kõrget roogkatust. Hoone keskel paiknes võrdlemisi lihtne rõhtpalkidest tuulekoda. Eespool kirjeldatud kolme hoone lähedalt leiame veel paari mõisaaegse ehitise jäänused. Kunagisest võimsast 18. sajandil ehitatud sisehooviga karjakasteilist on säilinud üks tiib, mis kannab hobusetallina oma kunagist funktsiooni ka tänapäeval. Mõnevõrra eemal seisavad kunagise mõisa meierei varemed. Vaevalt, et keegi mõõdujatest suudab enesele ette kujutada, et nende seinte vahel on kunagi toodetud aastas 1500 puuda emmentali ja šveitsi juustu, mida veeti Tallinna, Riigą, Peterburi ja isegi Moskvasse. 

Rääkides Tõlluste mõisast ei saa kuidagi mööda vaadata härrastemaja ümbritsevast pargist. Seegi on oma kuju saanud hiljemalt 18. sajandi lõpuks ja püsinud peaaegu muutumatuna mõisaaja lõpuni. Oma iseloomult on park vabakujuline ja varasematel aegadel härrastemaja ja aiamaja vahele jäänud rangelt geomeetrilise planeeringuga viljapuuaiaga ühtse terviku moodustanud. Mõningat romantilist hõngu on pargile lisanud tiigid ja veel paarkümmend aastat tagasi aastaringselt veerikas olnud oja, mis nüüd, pärast soode kuivendamist, ainult kevaditi ja vahel ka sügisel veega täidetud on. Tänaseks on aeg mõisa viljapuuaiast jagu saanud, kuid park oma põlispuudega, mille seas on ka paar looduskaitse all olevat mitme sajandi vanust tamme ja meie kliimasse esmapilgul sobimatut kreeka pähklipuud, püsib siiani täies hiilguses. Liikudes Tõlluste mõisas, võib ennast vahel tabada väga vastandlikelt mõtetelt. 

Ühest-küljest on kurb näha seda hävingut, mis viimase viiekümne aastaga toimunud on, aga teisest küljest on siiski hea rneel, et sellele hävingule ei jõutud joont alla tõmmata 10-20 aastat tagasi toimunud totaalse "restaureerimisega". Tänu sellele on Tõlluste mõisas veel seda aegadehõngu, millest mitmed juba restaureeritud või lihtsalt ümberehitatud mõisad ilma jäänud on. 

Tõnu Sepp 

Enim loetud artiklid